see karvane jaanuar
raudkõva käega
oma jäätanud vuntsides
suuga
su kaelale jätab
siniseid sosinaid
kui räme madrus sind
kallistab
oma tahumatul kombel
õgib su soojust
ta ihast hullunud
silm
sind rebib sülle
tema kare kämmal
mis sest, et veri ju
külm.
see karvane jaanuar
kui ahne armsam
kõrvale pöörab
pilgu
kui su kehasoojusest
saanud on küll
jäine kirg ent ei õhemaks
tilgu.