Puude taha

Oma muresid ma ei jaga

Peale metsa ei kuula mind keegi

Tasa kurdan vaid puude taga

Teeb südame kergemaks seegi

Kui kusagilt rõhub, on raske

Veel enamat endast anda

Toetan selja taas vastu kaske

Ta jõuab meid mõlemaid kanda

Mu kurbust ja mind.

Ja ma räägin ja räägin heledaks

Mustad pilved mu sees

Võssakasvanud rajad siledaks

Muudab lahke mets jalge ees.

Mets ei põgene, ei pööra selga

Vaid lohutab

Talle avada end ma ei pelga

Mis muidu mind kohutab.

Kuigi olen siin ihuüksi

Hämaras mändide süles

Ma siiski ei tunne end üksi.

Tuul mure viib puulatva üles

Ja murest saab lind.

Ning kui vihm hakkab sadama

Puud nagu pisaraid poetaks

Jääksin päriselt magama

kui mind tüvi ei toetaks.

Minu pärast ei nuta keegi

Ainult puud.

Ära raiu neid, mul ei ole

Midagi muud. 

minu katse kirjutada koolilaulu.

1. karges öises tähesajus seinal kõrgel tukub kell
päikselõõsas kui ka rajus käib see väsimatu sell
vaikus maja ümber kella indu veidi vähendab
kuid teab seier, iga käidud samm üht hetke lähendab
kui kalendris hakkab paistma punasena number üks
seier elavneb kui oleks talle antud kerge müks
Siis kui tuuled taovad vahtu kaldaäärse merevee
kutsub Rocca Al Mares lapsi taaskord tuttav koolitee

Ref: [gospellik]

koor koos: Hei....hei........hei.......HEI.......

(siin jaguneks koor kaheks, ehk siis madalad hääled hõikavad ette ja sopranid vastavad)
Hei sõber [ uuu-ou!]
sa tule kooli [Tule kooli!]
tule mängi palli, suusata ja vooli [Tule kooli!]
saeme tammetõrust välja purukoogi [Tule kooli!]
teeme CO2-st vinge spordijoogi [RAM kooli!]
hei hei semu [Tule kooli!]
sa tule vaata [Tule kooli!]
lase headusel ja mõistmisel end saata [Tule kooli!]
hei hei semu [Tule kooli!]
nüüd astu saali [Tule kooli!]
vikerkaarevärvi unistusi maali! [RAM kooli!]

2. Nagu mõnes muinasjutus on me "lossil" kuldne torn
üle lahe naerusuise eal ei näi ta mulle morn
lähed, käsi kinni käest ja tammest mööda silgates
mängid garderoobis kulli hullupööra kilgates
aga meie koolis sama rõõm ju saadab õppimist
siin on õhus mingi pisik mis meil indu annab vist
teineteise toel siin leiab suur ja väike oma tee
ent ka loodab et viiks kokku vanu sõpru elus see

Ref:
Hei....hei........hei.......HEI.......
Hei sõber [uuu-ou!]
sa tule kooli [Tule kooli!]
saada kirjatöödes teele mõttenooli [Tule kooli!]
keegi nõrgem kui saab haiget, tule hooli [Tule kooli!]
vahetunnis vahe loo kesk vaenupooli [RAM kooli!]
hei hei semu [Tule kooli!]
sa tule ruttu [Tule kooli!]
kinni keera iga kraan kust kostab nuttu [Tule kooli!]
hei hei semu [Tule kooli!]
nüüd astu saali [Tule kooli!]
vikerkaarevärvi unistusi maali! [RAM kooli!]


3. meid ei unusta ju maja, ei ta meilgi meelest kao
trepil seisev õpetaja korjand laubale on vao
siis kui kevad pillub teele toomingate õielund
kella katkematu käik toob kogu majja justkui und
igav lasteta on saalil, kui ei kõla koorilaul
igav võimlal kus ei kanta pallipoisse suurel aul
tühjad kapid unistavad kiisudega sussidest
möödasõite jälgiv peatus ruugeist koolibussidest

Ref:
Hei....hei........hei.......HEI.......
Hei sõber [uuu-ou!]
sa tule kooli [Tule kooli!]
siin ei keela keegi vahetada pooli [niidipooli!]
kui sa keerad vastu akent oma tooli [jee, tooli!]
tunned männiokkamaiku üle hoovi [RAM kooli!]
hei hei semu [Tule kooli!]
sa tule siia [Tule kooli!]
aita julgeid mõtteid targalt ellu viia [Tule kooli!]
hei hei semu [Tule kooli!]
nüüd astu saali [Tule kooli!]
vikerkaarevärvi unistusi maali! [RAM kooli!]

RAM KOOLI!

(pillisoolo)

lõpus [läbisegi ja vastastikku]: RAM KOOLI! (RAM kooli...) RAM KOOLI! (RAM kooli...) RAM KOOLI! (RAM kooli...) RAM KOOLI! (RAM kooli...) ühehäälselt: RAM KOOLI!

mul on viis ka teada, aga ma ei oska seda kirja panna.

Praegu olen

Praegu olen pisike
terakene, siisike
küpsemata riisike
riimumata viisike

praegu olen vibalik
pilpalik ja libalik
ääriveeri äbarik
jah, mu seis on täbarik
Praegu, kui mu varigi
nääpsem veel kui marigi
püüan mitte jahtuda
hoopis ära lahtuda
Praegu püüan püsida
mitte nööri küsida
enam end ei õgvendaks
laske ketti lõdvemaks
Praegu olen Ise veel
nõder naer ja närbuv meel
endast kistud ribades
segasena sibades
Homme tuleb tumedam
pilk on taas kord sumedam
sooned kätel luksumas
mustjast verest tuksumas
Homme tuleb. Ütlen: "Kui."
Siis ta tuleb naerusui.
Tulgu soe või pilvine
loorimata silmile
Kui ei tule, alles Siis
lõpeb Praegu. Lakkab viis.
Vaikib naer ja raugeb jaks.
Valgus taandub kaugemaks.
Pole, keda karta siis
needa, kiita, laimata
veidrad sõnad, veider viis
elu võis vaid aimata.
Pisike ent piisab vast
et ma teid ei kohutaks
kui mu ümber kord on kast
pole, kes teid lohutaks.
Aga praegu heledust
vaevaga, kuid leiab must
Pisike, ent piisab vast
allesjäänud päikselast.

spring smut.

Lopsakad puhkevad sirelid
aaah
õitsvad huimavad toomingad
ohhh
mõrkjad noored kuusekasvud
mmm, jee, hit me baby,
maast punguvad võililled
aaa-mmmm!
kastani sirguvad karikad
ooojee
nektarist nõretav vaher
nnnhhh
varjus valendav jaapani kirss
aaa aaah
õunapuuõied, PIRN, PLOOM JA
OO
MMM KEVAD
AAAA KEVAD
NNNN KEVAD
KEVAD
KEVAD
YESS
KEVAD
VEEL
KEVAD
KEVAD
KEVAD
KEVAD.

Mina usun vägivalda

Mina usun vägivalda
aga ma EI TEE
paisub raev ja kuumenen
ka üle, kuid ei KEE
ma tean kõiki valuvõtteid
kuid ei anna tappa
väetile end pimeduses
eal ei haagi sappa
ma ei haara nuga,
seda teravam mu keel
naeratus on leebe, aga
seda õelam meel
mina usun alandust
ja vaimset ajutampi
aina viskan puruks
teie habrast mõttelampi
ma ei jäta kirsasaapajälgi
teie kõhtu
aga anonüümselt ilgun
siis kui saabub õhtu
ma ei oota nurgal, et
teilt saaksin elu võtta
astun lihtsalt kõigi vastu
sõnalisse sõtta
trambin katki teie närvid
teie une viin
kraabin maha seinalt värvid
teie äng ja piin
täidab õõnsa hinge, ehkki
pitsitab mu keha
sest et usun vägivalda
ent ei julge TEHA.

Veidi vara ja 2

Veidi vara ja kevad salaja
meretuulena hingab kuklasse
uljalt mütsita enneaegu ma
astun Varstijulõppevasse
Kõnnin, kontides kevadkõhedus
Tuuletolmused pärnad puiesteeks
Juba kuivad on kõrvaltänavad
Eileõhtusse eksind lumeveed
Vaatan valgusse, külmaõhetus
Vaikselt näpistab põsed punaseks
Raasukorjajad valjult tänavad
Tunne praegune tilgub tunaseks.
Tunne praegune talveunetu
Nopib jäätanud killukesi
Ehk saan siiski veel talve kokku
Enne kui tast saab jälle vesi.

Veidi varaja 1 (teine versioon on koduarvutis )

Veidi varaja vaikse alguse
Täna tabasin õues luusimast
Veidi ara ja ehmund valguse
Talisorakil juukseid nuuskimast
Mõned ülbemad kärmed kiired
Klammerdasin ma seinale
Kui on ärganud unihiired
Nende kiirtega lähme heinale
Üsna ülbe ja ninaka tuule
Püüdsin iiliti pudelisse
Mis ta, arutu, enneaegu
Puhub kevadet sõõrmeist sisse?
Mereõhk on veel kohati karvane
Torgib kurku ja immitseb kraesse
Sulaveenired uimerdised
Veel ei taipa neelduda paesse
Kõik on kohati kaoses ja segi
Siutsud vajaksid taktikeppi
Kas on vanker see või on regi
Mille peaksime võtma sleppi
Veidi vara ja veidi hajevil
Silmad maas käib kevadekell
Kui ta kunagi Julgeb ja Jõuab
Võtab vastu ta Räästakapell.

Ma ei oska öelda, mis selles, kirevase päralt...

...Poognas nii kõrge keskmise hinde välja teenis? aga ju siis on asi selles et ma ise ei tea luulest midagi, kui mõnd muud paremaks pean. Oh maisaa aru üldsemittemillestki.

Soengud uued
Mõtted vanad
Sorgus tukad
hirmud samad
Keha kergem
Juurte jagu
Pilgus kaos
Ja hinges lagu
Jahib melu
Proovib mõnu
Ootab elu
Otsib sõnu
Vaatab otsa
Tummalt küsib
Kodus oma
Randmeid nüsib
Kandes surnupealuukette
Kitkub juust
Ja sööb tablette
Teksad kitsad
Ümber sääre
Nii ta hüppab
Üle ääre
Nii tast pilt saab
Ajalehte
Võlanõudja
Kaelaehte
Silikoonist
Rongaema
Ajab halli urni
Tema
Ainsa lapse
Mustasilmse
Andeka ja
Kurvailmse
Papist paps
Ja sõbrad kummist
Kivilinna
Kaugest slummist
Te ei teagi
Te ei märka?
Te ei näe ja
Te ei ärka.
Te ei taha
Te ei suuda
Te ei tunne
Te ei muuda.
Te ei kuula
Te ei karju
Te ei oota
Ta ei harju
Ta ei jäta
Enam varju
Õhtuti ei vahi sarju
Taskuraha ta ei nõua
Ta ei räägi enam vastu
Enam suvesseei jõua
Teie äraminnalastu.