219.

hingede ajast ta hakkab
surnute päeva sõuab
marduste magades lakkab
kadrite kasuka all.
kadri viib viimse päeva
mart toob sul salliilmad
hingesid kõikjal kõnnib
Katk, Tont ja vana Hall.

Mart annab õnne - kui tihkab
kerkides vaimuna üles
Kadri ta karusust aasib
naha ja juuste hõngu
Mart saadab hinged alla
kadedalt koorukseid riisub
Kadri kui vokki tallab
toob juuspeeneid pakaselõngu.

Mart tahab sooja. Süüa.
Hingata - sinu suuõhku.
Rännuteest sirgeks end lüüa.
paar kasinat suutäitki kõhtu.
Mart tahab sooja kambri
viivuks, et kaduda äkki
jätab kõik mugavusvangid
paksude raamide lõksu.

vaene muna, oh vaene muna
poleks ehk paha kui kana saaks luna
karbis on pime ja number on peal
munal on mõneti hullem kui seal.
kõigepealt pressivad, siis teevad külma
muretu muna näeb kohtlemist julma
lillade numbrite järgi on jaetud
paaritud klopit ja paaris saab praetud
eetikanorme ära siin vae
istu ja oma omletti sa sae.
vaene muna, ohh, vaene muna
tunneb end kõikidest unustatuna.

olen boheemlane, nõrk ja rumal

olen boheemlane, nõrk ja rumal.
olen nii võimetu, andetu, trash.
olen boheemlane, minust on suva
ei muuda asja ei credit, ei cash.

olen boheemlane, kasutu, laisk
andetu, mõttetu, mädamuna
sobivad nimeks mul Luuser ja Raisk
tunda ei saa sellest haavatuna.

olen boheemlane, idealist
ruttava ilma jaoks kasutu vahend
mul pole kohta ja tundub nii vist
ütelda lahti sest õiglaseim lahend.

olin boheemlane, nüüd pole mind
olin teil jalus, nüüd jalga ma lasin
mu kopitand hing lendas tuulde kui lind
siin ta ei elanud, vaid oli masin.


ärge väga tõsiselt võtke aga igast halvast peab natuke head tulema. isegi kui seda objektiivselt ei tule vaid pean ise välja pressima endast.

vahepeal on lumi

olin toas ja magasin või ma ei tea
aga vahepeal on lumi
jätnud oma sünnivalus pisarate rea
keset linnataeva sina

käisin ringi taevas pilk või kus
kuid vahepeal on lumi
jätnud keset sinu kauget naeratust
oma märja musi

tahtsin minna sinna kuid ei saa
sest vahepeal on lumi
kiikan üle sulavetevälja ma
ehk homse hommikuni

ootan lumelörtsi uuristades teed
mu kuiva saapasse
liigvarajane lumevesi tungib
iga sooja mõtte vahele.

218.

ma olen su muusikast saanud külma.
mu õlad on kanged ja kurk on kibe.
ma olen neist helidest saanud külma.
ta kõla on vali ning jääna libe.
ma olen neist helikirmetest kange
ma olen su muusikast saanud külma
ja ajas on peatunud lumi, ei lange
ja olen kui härmatis helide üll ma
ma olen su lauludest saanud külma
see kõla on jäine ja valjult vilu.
ma olen su muusikast saanud külma
on jäätund mu sisse ta helide ilu.

179.

Täna
mõtlesin et
tahan endale maja
millel oleks suured aknad ja läbipaistev katus.

Ma
tahan maja
millel tegelikult
poleks ei seinu, lagesid ega ka uksi

Ma
ei taha
endale keldrit
mis lõikub haigutava sügavikuna mulda

ma
ei taha
oma majale kõrgeid korruseid
mis ei lase jalgadel tunda maa soojust

ma
ei taha
minna trepist üles
ja sulgeda oma maja koos minu endaga

ma
tahan et
mu maja oleks nii
Sulandunud ümbrusse et sa teda peaaegu ei näekski

ma
tahan et
mu maja oleks osa tervikust
sellisel moel et teda peaaegu polekski.

ma
tahan et
ma oleksin osa elust
niimoodi et ei vaja kiviseinu end kaitsma.

217.

kohuke, kohuke kohuke hea

vee tõmbas peale

kuid vett ta ei pea

kui valid vale siis vesistad, tea;

kohuke kohuke hea.

kohuke kohuke kohuke magus

kohti ja kohevust

küllaga jagus

kõigutamatuna ajju end tagus

kohuke kohuke magus.

kohuke, kohuke, kohuke karm

kui sajab kaela

siis järgi jääb arm

sellega seostub ta kohutav sarm

kohuke, kohuke karm.

Kohuke, kohuke kohuke suur

tahab su juurde

kui umbrohujuur

salaja sebib et sulguks see puur

kohuke, kohuke suur.