Puude taha

Oma muresid ma ei jaga

Peale metsa ei kuula mind keegi

Tasa kurdan vaid puude taga

Teeb südame kergemaks seegi

Kui kusagilt rõhub, on raske

Veel enamat endast anda

Toetan selja taas vastu kaske

Ta jõuab meid mõlemaid kanda

Mu kurbust ja mind.

Ja ma räägin ja räägin heledaks

Mustad pilved mu sees

Võssakasvanud rajad siledaks

Muudab lahke mets jalge ees.

Mets ei põgene, ei pööra selga

Vaid lohutab

Talle avada end ma ei pelga

Mis muidu mind kohutab.

Kuigi olen siin ihuüksi

Hämaras mändide süles

Ma siiski ei tunne end üksi.

Tuul mure viib puulatva üles

Ja murest saab lind.

Ning kui vihm hakkab sadama

Puud nagu pisaraid poetaks

Jääksin päriselt magama

kui mind tüvi ei toetaks.

Minu pärast ei nuta keegi

Ainult puud.

Ära raiu neid, mul ei ole

Midagi muud.