Sosista mulle ükstakõik millest
ududest merel, tundmatust lillest
sosista, natuke viida mu aega
tuba on tühi ja kõrge laega
öö on nii üürike, valgus on kiire
immitseb pilkasest heledaid viire
sosista enne kui hommik ja maru
viivad mu viimsegi une ja aru
tasem, veel tasem, vaid hingates maali
kirkane aed kesk mu kaledat saali
aed, milles kunagi valgeks ei lähe
päevane maailm ei mahu mul pähe
valguse valelik ilu on valus
koban kui pime tal päeviti jalus
sosista selgemaks kohkunud vaim
poogi must öö külge haljendav taim.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
![Blogipuu](<a href="http://blog.tr.ee"><img src="http://blog.tr.ee/logod/6.png" border="0" alt="blog.tr.ee" /></a>)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar