tahaks laamendada

emotseda tahaks

minna ära hapuks,

pöördumatult pahaks

tahaks tumetseda

sülitada tinti

täidaks tökatiga

tosinkonna pinti

tahaks tujutseda

kuni käingi maha

keeraks üles jälle

oma sindrinaha

ajaks tuka turri,

uriseks ja hauguks

muutuks kibedaks

ja kirbeks karulauguks

vinduks äädikaks

mis kapinurgas koitab

valaks välja kuid ei tea

kas seegi aitab.

topelt ei kärise

“Pimedate kuude luuleõhtud!”


Tulge härmas jälgi mööda piki pargirada
Tulge tule järgi aknas, olgu teid või sada!
Saage salmidega sõlmit küünlaleegi valges
Saage sõnust soojustatud pikaks külmaks talveks.

Taaskord püüab E. Vilde Muuseum talveõhtute sünkjat pimedust tõrjuda kauni noore luulega hubases küünlakumas. Selle aasta teine “Pimedate kuude luuleõhtu” toimub 23. novembril kell 17.00, mil esinema on kutsutud Henry Griin, Lauriito Meriloo ja Haldjas, kes oma luulet kitarril saadab. Enne poeetilisi avanoote on soovijatel võimalik osa saada muuseumiekskursioonist, ehk õnnestub nagu eelmiselgi korral kuulda askeldamas ka Vilde enda vaimu. Õhtu lõpetuseks on kõigil osalejatel võimalik õdusas kohvilauas muljeid vahetada ja noorte autoritega lähemalt tuttavaks saada. Olete teretulnud mõnusas seltskonnas talvekaamost peletama!


Eduard Vilde Muuseum /Kastellaanimaja Galerii
Roheline aas 3, Kadriorg
Tel. 6013181
E-mail: vilde@linnamuuseum.ee

Vanad...

maalil
vanad naised
toolil
vanad naised
saalid
vanad puised
sõrmed
vanad luised
huulil
vanad sõnad
lilled
vanas vaasis
naistel
vanad õlad
kuugi
vanas faasis
kaunid
vanad kõned
uksel
vana kallim
taskus
vanad kirjad
pilgus
Vana Tallinn.

ilmselt kui kirjutaks

ilmselt kui kirjutaks

sihiks seaks kogu

välja veaks

võibolla

võibolla mitte

ühele lehele magus

ja vastik

teisele kuupäev

ja allkiri ette.

ilmselt kui mõtleks

siis polekski kirjutand

ühtegi vigast ja väetit

fantasti

imalat igavat

valusat vaba

veaks veskikivina mõttelist lasti

kujutaks ette

piraat

sõidan merel

needsamad sääreluud tõmbaksin masti

ei ütleks mööduvail

mõtetel tere

viskaks nad kõik ühte

koltunud kasti.

the subject is titled to change

Must mantel, must mantel....

Must mantel, must mantel

lukk lohmakas ees

kui kadunud luuraja

kummitab mees

kui määrdunud mõte

ta õlgadel rüü

mil käisteks on kahetsus,

kaeluseks süü

must mantel, must mantel -

üks plastikust kott

milles lebamas ohver nüüd,

elutu nott.

oli terve ta elu

kui mungakuub must

otsis varjudest rahu

ja lunastust

lootis muutuda enese

vastandiks vist

korjas hingi käes

verega määrdunud rist

lootis leebuda,

loobuda pimedast pahest

oleks musta rüü paine ehk

priiks andnud vahest

kuklas kumamas kahvatu

kooljaluu hahk

käib mees, seljas mantel

kui öö enda nahk.

must mantel, must sark,

must ihalus teel

mille hulluvaid kandjaid

ei tunne me veel...

ma kirjutasin ainult selleks et innustada teid veel lugusid saatma jutuvõistlusele Musta Mantliga Mees, Vilde Muuseumisse. piret@linnamuuseum.ee peate saatma need või tooma Eduard Vilde Muuseum Roheline Aas 3 Tallinn Kadriorg.

ma ei ole....

Ma ei ole kõrvalmõju olen tõbi ise
tabav, rabav, toorelt jube nagu odavise
ma ei ole paberlennuk ,olen hävitaja
üle terve ilmakaare jätan vereraja
pole number - olen Miljon; džungel, mitte rohi,
ära vaata mind! Mu kannul käia sa ei tohi
Olen algus, olen lõpp ja kogu igavik
Lõppematuis kehastustes libahundilik
Olen uskumatu headus, valgustkartev kiivus
Minust miskit järgi jäänd on igas ahtas viivus
Kes ma olen? Miks ma olen? Mul ju pole nime..
armastus või viha? Kust ma tean? On kumbki pime....