Praegu olen

Praegu olen pisike
terakene, siisike
küpsemata riisike
riimumata viisike

praegu olen vibalik
pilpalik ja libalik
ääriveeri äbarik
jah, mu seis on täbarik
Praegu, kui mu varigi
nääpsem veel kui marigi
püüan mitte jahtuda
hoopis ära lahtuda
Praegu püüan püsida
mitte nööri küsida
enam end ei õgvendaks
laske ketti lõdvemaks
Praegu olen Ise veel
nõder naer ja närbuv meel
endast kistud ribades
segasena sibades
Homme tuleb tumedam
pilk on taas kord sumedam
sooned kätel luksumas
mustjast verest tuksumas
Homme tuleb. Ütlen: "Kui."
Siis ta tuleb naerusui.
Tulgu soe või pilvine
loorimata silmile
Kui ei tule, alles Siis
lõpeb Praegu. Lakkab viis.
Vaikib naer ja raugeb jaks.
Valgus taandub kaugemaks.
Pole, keda karta siis
needa, kiita, laimata
veidrad sõnad, veider viis
elu võis vaid aimata.
Pisike ent piisab vast
et ma teid ei kohutaks
kui mu ümber kord on kast
pole, kes teid lohutaks.
Aga praegu heledust
vaevaga, kuid leiab must
Pisike, ent piisab vast
allesjäänud päikselast.