Luuleõhtu. Poetry Night.

20. detsembril kell 17.00 toimub Eduard Vilde Muuseumis selle aasta viimane Pimedate kuude luuleõhtu. Seekord tutvustab oma loomingut 3 neidu: Lee Rajando, Carolina Pihelgas ja Anete Kruusmägi. Vilde Muuseumi luuleõhtud teeb eriliseks vaimsus ja hubane “kirjaniku kodu” õhkkond, küünlavalgus ja elav muusika.

Õhtu lõpetuseks saab selle ja eelmiste luuleõhtute tekste ka paberilt oma silmaga üle lugeda, kohvilaua taga muljeid vahetada ning noortele luuletajatele küsimusi esitada.

Eduard Vilde Muuseum on korraldanud viimastel kuudel luuleõhtuid, kus oma luulet on esitanud juba üht-teist avaldanud ja tunnustust pälvinud noored luuletajad ning nn. pogenistid (kirjandussaidil Poogen kirjutavad noored): Eliina Korts, Martin Vabat, Lauriito Meriloo, Haldjas ja Henri Griin. Võib julgelt kinnitada, et iga noore loomingul on täiesti eriilmeline nägu ja sisu ning see teeb kuulamisest huvitava kogemuse. Loodetavasti leiate ka seekordsete esinejate seast endale mõne uue lemmiku.



Tervitades,
Eduard Vilde Muuseum
Roheline aas 3, Kadriorg
Tallinn
Tel.6013181

paar mõttealget.

kas ma olen nagu idioot või...otsisin riimi sõnale "sohva" ja üritasin samal ajal Bloggerisse sisse logida, trükkides järjekindlalt salasõnaks "sohva", "sohva", "sohva". No mida elevant.

Kui klähvib väljas vares, oigab rahe
ja surnud mõttelindu elu sisse tallab
mu peas üks vokk.
Loen lehelt põud, missest et vihma kallab.
must vares, kuidas ikka nõud
mil sinu pikast juhtmest paiskub alla
üks vahe, lämmatav elektrišokk.
....

siin vahel müürilt voolab sambla määrdund võiet
On laotund liivale pegoonia verekuma
veevõtutiigis tontlikvalged õied
Tuul laostand laigu kõige hüljatuma
maad uuristava kaevu võikad kriiksed
ja kuklas kummitamas kõik need külmad kivid
raudpihte vahel vaevapajud iidsed
kesköösi küütlemas on riste sirged rivid.
on liival kivist jäljed. väetid ringid
mis õhku piserdavad vänget küünlavina
all kuuseokkavaiba valged pingid.
on jäetud mõtteid siia, raskeid nagu tina.
Kõik Külmad Kivid. Ikka samad, ikka samad.
kõik sõnad, itkud, kaebed, sama tulutud
siinsamas mõttelagedalt sa ise lamad
kui elus kõik su nutud kord on ulutud.

tahaks laamendada

emotseda tahaks

minna ära hapuks,

pöördumatult pahaks

tahaks tumetseda

sülitada tinti

täidaks tökatiga

tosinkonna pinti

tahaks tujutseda

kuni käingi maha

keeraks üles jälle

oma sindrinaha

ajaks tuka turri,

uriseks ja hauguks

muutuks kibedaks

ja kirbeks karulauguks

vinduks äädikaks

mis kapinurgas koitab

valaks välja kuid ei tea

kas seegi aitab.

topelt ei kärise

“Pimedate kuude luuleõhtud!”


Tulge härmas jälgi mööda piki pargirada
Tulge tule järgi aknas, olgu teid või sada!
Saage salmidega sõlmit küünlaleegi valges
Saage sõnust soojustatud pikaks külmaks talveks.

Taaskord püüab E. Vilde Muuseum talveõhtute sünkjat pimedust tõrjuda kauni noore luulega hubases küünlakumas. Selle aasta teine “Pimedate kuude luuleõhtu” toimub 23. novembril kell 17.00, mil esinema on kutsutud Henry Griin, Lauriito Meriloo ja Haldjas, kes oma luulet kitarril saadab. Enne poeetilisi avanoote on soovijatel võimalik osa saada muuseumiekskursioonist, ehk õnnestub nagu eelmiselgi korral kuulda askeldamas ka Vilde enda vaimu. Õhtu lõpetuseks on kõigil osalejatel võimalik õdusas kohvilauas muljeid vahetada ja noorte autoritega lähemalt tuttavaks saada. Olete teretulnud mõnusas seltskonnas talvekaamost peletama!


Eduard Vilde Muuseum /Kastellaanimaja Galerii
Roheline aas 3, Kadriorg
Tel. 6013181
E-mail: vilde@linnamuuseum.ee

Vanad...

maalil
vanad naised
toolil
vanad naised
saalid
vanad puised
sõrmed
vanad luised
huulil
vanad sõnad
lilled
vanas vaasis
naistel
vanad õlad
kuugi
vanas faasis
kaunid
vanad kõned
uksel
vana kallim
taskus
vanad kirjad
pilgus
Vana Tallinn.

ilmselt kui kirjutaks

ilmselt kui kirjutaks

sihiks seaks kogu

välja veaks

võibolla

võibolla mitte

ühele lehele magus

ja vastik

teisele kuupäev

ja allkiri ette.

ilmselt kui mõtleks

siis polekski kirjutand

ühtegi vigast ja väetit

fantasti

imalat igavat

valusat vaba

veaks veskikivina mõttelist lasti

kujutaks ette

piraat

sõidan merel

needsamad sääreluud tõmbaksin masti

ei ütleks mööduvail

mõtetel tere

viskaks nad kõik ühte

koltunud kasti.

the subject is titled to change

Must mantel, must mantel....

Must mantel, must mantel

lukk lohmakas ees

kui kadunud luuraja

kummitab mees

kui määrdunud mõte

ta õlgadel rüü

mil käisteks on kahetsus,

kaeluseks süü

must mantel, must mantel -

üks plastikust kott

milles lebamas ohver nüüd,

elutu nott.

oli terve ta elu

kui mungakuub must

otsis varjudest rahu

ja lunastust

lootis muutuda enese

vastandiks vist

korjas hingi käes

verega määrdunud rist

lootis leebuda,

loobuda pimedast pahest

oleks musta rüü paine ehk

priiks andnud vahest

kuklas kumamas kahvatu

kooljaluu hahk

käib mees, seljas mantel

kui öö enda nahk.

must mantel, must sark,

must ihalus teel

mille hulluvaid kandjaid

ei tunne me veel...

ma kirjutasin ainult selleks et innustada teid veel lugusid saatma jutuvõistlusele Musta Mantliga Mees, Vilde Muuseumisse. piret@linnamuuseum.ee peate saatma need või tooma Eduard Vilde Muuseum Roheline Aas 3 Tallinn Kadriorg.

ma ei ole....

Ma ei ole kõrvalmõju olen tõbi ise
tabav, rabav, toorelt jube nagu odavise
ma ei ole paberlennuk ,olen hävitaja
üle terve ilmakaare jätan vereraja
pole number - olen Miljon; džungel, mitte rohi,
ära vaata mind! Mu kannul käia sa ei tohi
Olen algus, olen lõpp ja kogu igavik
Lõppematuis kehastustes libahundilik
Olen uskumatu headus, valgustkartev kiivus
Minust miskit järgi jäänd on igas ahtas viivus
Kes ma olen? Miks ma olen? Mul ju pole nime..
armastus või viha? Kust ma tean? On kumbki pime....

Kuidas sain siia? -triivisin....

kuidas sain siia triivisin
kaldamuulisid küljega riivisin
kaldub pisut põhja mu kannajoon
ilust õhutuks seni ranna joon
linna on nagunii vaakum ja vahulaik
lahes pimedas peegeldub rahupaik
mahub lahte veel palju meid triivima
aga kummale poole jääb Liivimaa?
Kas seal saare maasõsar on kurakätt
enne Kuramaad paremalt paistab Lätt
kus on tuled kas eksleme sihita
merel uppuda rahus võid pihita
vaata, jõgi on uuristand soone
ise voolime kuukaldast joone
võta otsast ja kerasse rulli
rannaniidud ja...
teeme pulli?
terve Eestimaa, Tallinnani
kes küll Haapsalu pintslisse pani?
nüüd on pildi peal. valge daam.
ehk meil õnnestub terve laam
terve taevapall kerida tasku
ja siis keskkohast lõunasse lasku
taevalaotuses edasi triivida
kolme kodutu keiserpingviiniga.
kuidas said siia? triivides
ulgukosmost õhemaks riivides.
Supernoovale ette helistasin
Linnuteel toa broneerida lasin
taskus maailma sinakas pall
millest kunagi saama peab sall
kuidas sain siia mind tõi tahe
üle kulunud kodulahe
päikseteki ja kuukulguriga
ma tean: see ei olnud viga.

kurat kuis ulub (võrreldes delfisse panduga oisut teistsuguseks saanud)

kurat kuis ulub
ka uutes taskutes
hundikari ja õhtune tuisk
kulud Lasnamäe treppidest
argisse laskudes
korrused nüsimas meelt
nagu luisk
raisk kuidas pleegib
su söömata nägu
pressid naeratust otseks
triiklaua peal
kuni piilujast naabri
plastmassist roose
vaid nokivad varesed
haua peal.
küllap sa tahaksid
avada sarga
käia kaame vampiirina
katustel
tuimalt unne imeda
viimsegi varga
kes süstisid sodi su
matustel.

Kopli

Öösi peatuses ei pööra
linna taksosaanid
lasen mitu trammi mööda -
seal on narkomaanid.
koristajatädi Nina
endine ööliblik
aguliromansse luua
abil luua siblib.
Jura ent ei kuula
tal on ammu muud moraalid
Liinidel on algamas
ju parmu-bakhanaalid
uksed valla hingedest
ja aknad puha eest
kirikuni välja peate
kuulma seda meest
treppikotta mõnus lõke,
õdus juhtmesära
pärast igaüks saab jupi
plast kui põleb ära.
keegi neist et näe mind
nad on ise nähtamatud
teie meid ei tunne,
kuid teil meeles on me patud.
Kopli tramm ja Pelgurand
kõik teispool Kaubajaama
igavesed hundid, laas,
mis linnaks ei pea saama.

ja selle Delfisse sodimise lõpetan üldse ära, sest see koht on pervosid täis. nii et hundu ütleb seal aidaa, ja redfox kirjutab siin edasi.

kooliminejatele

kõik kõik on cool
septembrikuul
kuid juba teine nädal
läeb lahti luus ja miskis muus
kui pingis koogutades
kui ikka 2 on klades)
(ja lilliputtide wcs
kord päevas käies hädal
sa leiad olemise....

veel oled tuus
septembrikuus,
kuid juba jõulu ajaks
on kõõrdi pilgud
näeb ja ilgub
iga reit-ee
neist ära välja tee
vaid ole lihtsalt ise.

...

kõik ilma sees
on tegelt EES,
ei maga miskit maha,
kui praegu veel
ja sessi eel
ka mõelda nii ei taha.

ma tean, et jaksad,
paremaks sa
oled võimeline,
kui mina,
või kui need, kel "kaks"
on ainult võimlemine

ma tean, et oled
julgem
oskad rohkem küsida
ja tead, et hapral pinnal saab
vaid joostes püsida

meid järgi vead
ja vahel nead
end täitsa hingetuks
eesminejatest jäigi et
nii kitsakeseks uks

ma tean et leiad
ise tee
ja seinast läbi pured
et pigem võitled tipuni
kui mõttes vaikselt sured

ma tean et oled lõpuni
sa iseenda isand
ka võimatuimad valikud
sa plussidesse lisad

kuid praegu veel
see kõik on ees
ja käes septembrikuu...
veel mängida saab lehtedes,
kui tuules tantsib puu.

üks lemmiklaul (Svjata Vatra "Revolutsioon")

Ma tean üht meest üle suure vee
Kelle lugu ma jutustan
Ta tahtis minna üle kolme maa
Mille taga ta vabaks saab

Ta astus õue pimedal ööl
Kui aeg oli küpseks saanud
Jalad murul süda rinnas
Oma teed tema teretas

Igaühe hinges on revolutsioon
Lase südamel rääkida
Igaühe hinges on revolutsioon
Lase hingel hingata

Esimene maa oli mättaid täis
Nende taha ta koperdas
Mineviku hõng ja hingus
Teda maha materdas

Üles astuda murede mäest
Kui tuul on veel vastu ka
Pole lihtne, kui liialt mõelda
Ta sihti ei unustand

Igaühe hinges on revolutsioon
Lase südamel rääkida
Igaühe hinges on revolutsioon
Lase hingel hingata

Teine maa oli joonitud
Ja juppideks jaotatud
Kullast hambaga sihverplaat
Ainust aega kuulutas

Välimine pind ja ühine joon
Teda hakkasid käänama
Ta nägi läbi, ta kõndis mööda
See maa teda muuta ei saand

Igaühe hinges on revolutsioon
Lase südamel rääkida
Igaühe hinges on revolutsioon
Lase hingel hingata

No mis head seal on kui väsinud meel
Ja vägi hakkab raugema
Üle ootuste tuldud kuid teadmatu ees
Tahe lihtsalt seisatas

Unes võib rännata lõpu teil
Kuid ükskord peab ärkama
Ta leidis laulu, ta leidis enda
Kolm maad olid üheks saand

Igaühe hinges on revolutsioon
Lase südamel rääkida
Igaühe hinges on revolutsioon
Lase hingel hingata

Sosista mulle

Sosista mulle ükstakõik millest
ududest merel, tundmatust lillest
sosista, natuke viida mu aega
tuba on tühi ja kõrge laega
öö on nii üürike, valgus on kiire
immitseb pilkasest heledaid viire
sosista enne kui hommik ja maru
viivad mu viimsegi une ja aru
tasem, veel tasem, vaid hingates maali
kirkane aed kesk mu kaledat saali
aed, milles kunagi valgeks ei lähe
päevane maailm ei mahu mul pähe
valguse valelik ilu on valus
koban kui pime tal päeviti jalus
sosista selgemaks kohkunud vaim
poogi must öö külge haljendav taim.

see pole luuletus. Ma olen lihtsalt liiga palju reggaet kuulanud.

Don´t keep that reggae music playing all the time
I am gonna dance my day away,
I am gonna dance my life awa-hey.
can´t have these songs always come first in line
I am gonna waste my time away
I am gonna let it fly away
and I aint gonna be working if you put that record on
and I aint gonna be thinking how am I to get along
you can´t expect me to be worrying about the things that might go wrong
all I care about is that you kept on playing me this song
ooo-ohh
cause you know
when you play this song
I´m gonna dance my day away
I am gonna chase my cares away
oooo-ooh
oh yeah
when you play this song
I am gonna dream myself away
I only have this music here to stay
all the other thing I have will someday
be all gone
be all gone
be all gone
be all gone

dance my life my life my life away
dance my life ooo-ooh away-hey
dance my life my life my life away
dance my life ooo-ooh away-hey
dance my life my life my life away
...
dance my life my life my life away
...
dance my life my life my life away
...
dance my life my life my life away

teie sirgete sammude müra.

te normaalsus
on peenike joon keset vett
mis kõndijal´kanda lõikab
mu reaalsus
on üksinda hulpida kaugel
seal ulgumerel
seal ulguval veerel
kuhu mõni üksik vaid teie seast
meelesegadusseisundis põikab.

ma ei tahagi olla
te silme all et
tolles peaaegu kõlbliku paines
ennast lõhuks
ja hõrendaks peaaegu õhuks
triivin eemale kui
ainult tuult.... ainult et
teie sirgete sammude müra on igas
kurdistavkõrges laines.

Ma olen vist võilill

Nüüd vist hakkan muutuma võililleks
ja kui põud tuleb, siis närtsin
võiks nüüd kuldselt ju särada. Milleks?
Terve vaip on meid nõnda kärts siin.
Võiksin olla ka ehedast karrast
peagi ikka ma tuulde pudeneks
ainult korraks su imetlust harrast
tajun, lendudes valgeks udemeks.
Muutun lilleks. Ei murta mind vaasi.
Ehk kootakse pärjaks pähe.
varre pehmudes päikeses tean et...
Et särasin taas liiga vähe.

Rahe!

taevas külmus ära
Kopli jääd on täis
klaasikillusära
lõhki minu käis
piisab korraks minna
juba kaos ja kadu
sõida ära linna
vastik pilvemadu.
tänav täis on talve
undavad sireenid
tädid aknal valvel
kõrbevad pelmeenid.

paluks kaebuste raamatut

Paluks kaebuste raamatut
üks kajakas on toimetanud sõduril genotsiidi
Paluks kaebuste raamatut
sõdurit sunniti ise kõndima JALGSI kalmistule
Paluks kaebuste raamatut
ja üldse ma ei tea miks me ei katkesta visiiti
eestlased on nii saamatud
ei reageeri ka siis kui sõjaks me valmistume.
Paluks kaebuste raamatut
Nii kui me kohale jõudsime oli pohmell
Paluks kaebuste raamatut
Meid tervitati lausega "Welcome to Hell"
Paluks kaebuste raamatut
Meil on kaebusi, aga me veel ei tea milliseid
oleme kõigele avatud
palun ainult ärge informeerige meid.

anonüümne naer

savikas ja klenski
iga teine paksu
kiusupunn ja juudas
saab meilt küberlaksu.
linnapea või saatan
maffiamees ja suli
anonüümne naer on
teie põrgutuli.

jälle midagi mis kiilakatele neeruhaigetele jotadele ei meeldi.

niisiis Godzilla
kärbime saba
et sa meil poleks
Tallinna naba
nõnda, piraadid
haarake silmus
kui juba kaake
nii palju ilmus
lindpriid ja skisod
ahvide keralt
kambrisse 8.
pergli peralt.

248.

maa on mälu
väike välu
ikka lõhnab eredalt
alatasa
imbub üles
suurte roomikute alt
ajaloo tankistlik ülbus
leidku kõrvalisi teid
Maa on Lugu
Mis End Räägib
ootab valgeid ülaseid

See pole küll minu luuletus , aga see laul meeldib mulle hirmsasti

Willow Tree  (Alton Ellis)


They say that once the tear has fallen,
the willow cries eternally
cry not for me, my willow tree
don't shed your tears eternally
cause I have found the love I've searched for
I need your tears no more, no more

So tell where, my weeping willow
and if we'll ever meet again
cry not for me, my willow tree
don't shed your tears eternally
cause I have found the love I've searched for
I need your tears no more, no more


They say the willow cries for someone
and that's when someone's heart is broken
cry not for me, my willow tree
don't shed your tears eternally
cause I have found the love I've searched for
I need your tears no more, no more

Laulu laulab Gregory Isaacs kõikse etembini.
Reggae laulude sõnad on üldse head.
aga regilaulude omad ei jää ka alla.
üldse kui luuletamisest rääkida siis ma kogu aeg ütlen endale
et aeg Vana Kannel  läbi lugeda....või vähemasti sirvida.
Need võrdlused ja sõnaväänikud vanades lauludes on ikka hoopis
kõrgem tase kui enamik praeguse aja popmöga.

unenäod. kivi. mängukarupõld.

245.
unenäod on selged nagu vesi
unenäod on kerged nagu valgus
valguvad su pääle hulgakesi
näha justkui jõuad ainult algust
mõni pilvedesse lendama viib sind
mõni jälle terav on kui okas
hommikul üks nähtamatu lind
lendab aknast välja, uned nokas.
Vahel aga keset selget päeva
ta uned pillab maha kogemata
need roosaks värvivad siis terve taeva
sa justkui unes kõnnid - uinumata.

246.
Nii lihtne on tõestada seda,
et gravitatsioon on legend
sest elu on samavõrd ime,
kui pilvedes kivi lend.

247.
Mina pistsin seemne mulda,
päike puistas oma kulda
kastsin neid ja väetasin.
Mõtisklesin. Ootasin.
Kas ei oleks ülimaru
kui neist võrsuks kaisukaru
mitu mõistvat lelulooma
lapsepõlve meelde tooma....

235.

just äsja hoidsin sind peos
suline süda
suur silm
silm suur
nagu kuu.
süda tuline
kõik muu
oli tühine.
just äsja ta lõi
või siis ei
see hetk
oli lühike.
kõik aeg
on nii tühine
kui ühtegi südametukset
sa kuulda
ei või.
just äsja sind tõi
siia viiv
või siis viis
äsja minema.
viipas tiivaga teine
sul suunda kus lindude imemaa.

Mu naaber on kole koll

Mu naaber on kole koll
oleks mujale lükata vaja,
nagu laulis kord väikene troll
koos vennaga, ta kole maja.

Mu naaber on koll. Väga kole
on mõelda, mis saks kui kop-kop
kostaks homme? - Ma kössitaks voodi all
vait. Karjed suus nagu tropp.

Oh et oleks ma eelajalooline
muinaskoletis süngest legendist!
Purskaks lohena tuld, ja koll pageks.
Ent nood müüdid ei vesta meist endist.

Mu naaber on kole. Koll
on ta minu meelest, kuid teised
võibolla ei tea (ei saa aru?)
ta salaja kurjast keelest.

Mu naaber on MINU
naaber. ja MITTE nende, kes eal
pole tundnud ta teravaid küüsi
oma kaitsetu kaela peal.

240.

Kui kirjutada sa plaanid

kirja, nimelt hüvastijätteks

siis võta kõigepealt sulepea

päris pahupidisse kätte

et see sul ikka väriseks

et need plekid kindlasti tilguks

ja seal pisaratega seguneks

üheks rahutuks silmapilguks

suru sulepea paberisse

jättes sarnase augu kui hinges

ära kortsuta paberit, hoia see

krampis sõrmede vahel pinges.

las see sulepea paberil nuuksub

las kriibib ja kisab ja sonib

kui maamiinile astunud sõdur

kes jalutult teed mööda ronib.

Kui kõik öeldud, mis sel puhul ikka

pane punkt niiet laud täis on tinti

kohe vihaga, võta hoogu.

Võid veel lugeda kirja linti

et kas see neid ikka ehmatab

et kas ikka märki tabab

kas on piisavalt verd ja draamat

mis neid südamest raskelt rabab.

aga parem kui tabaksid tuuma

jätta hüvasti miskit ei saa nii,

ainult halvasti, seepärast su ma

kirjutama sean hoopis kantaati.